................Olengi kohe kodus, mis tähendab, et enam ei ole vaja kirjutada.

Elllen sai beeeeeeeeebi!!!!! Beeebi tuli välja kolmapäeva õhtul ja neljapäeval sain ma kahtlase ilma numbrita vastamata kõne mobiilile, mille oli väidetavalt Brett teinud, ta üritas helistada aga siis kõne katkes ja ta hoopis saatis mulle meili. Kui ma seda kirja lugesin ei oskanud nagu olla nii elevil olin jooksin majas ringi ja otsisin kellega seda jagada. Kui kedagi ei leidnud üritasin kohe helistada Elleni emale aga kedagi polnud kodus jätsin sõnumi aga unustasin sõnumis YEEEEEEEEEEEEEEEEEEi öelda, seega helistasin uuesti ja jätsin sõnumi mis koosnes vaid YEEEEEEEEEEEEEEEESt! :) Täna käisin beebit haiglast uudistamas ta on nii tilluke, pisike Anais Amelia Woods- ta on niii nunnnnnnnnnnnnnnnnnnnU

Igastahes väga huvitav nädal on olnud. Loend nädala sündmustest on NÜÜD teie ees:
1. Teisipäev Timi õde ja õemees saabuvad meie maisonni.
2.Kolmapäevl väljasõit linna Pellevoisin, kus NEITSI MAARJA end väidetavalt ilmutas, mind kui PAGANAT taheti sinna kloostrisse jätta - usual
3. Neljapäeval hüppasin päev otsa trampliinil
4. Reedel olin elevil beebi sünni pärast ja küpsetasin lausa 2 kooki ja õhtul tähistasime arvukate veini pudelitega beebi sündi, veiniga mis tõi meie vestlusesse teemad nagu. Kyoto protokoll, Nürnbergi protsess, paberi kvaliteet et cetera
5. Laupäevl koolis laste kevad paraad, vaene Tim pidi suurima peavaluga ronima kana kostüümi suure kuumaga ja lastele rõõmu tegemiseks selles tänaval ringi kalpsama.
Suvine nädal, eile isegi sõime õhtus õues, väga pongo.
Lastest on küll ikka veel kõrini, aga suvine nädal tõi veidi sära silmi tagasi.

Je suis cacahuète ou juste un peu fou.

Eile õhtul vaatasin internetist Eesti Muusikaauhindade üleandmist ja seal rääkisid siis lauljad oma mingist mälestusest/kogemusest seoses eestlusega, või eestlaseks olemise toredusest. Hakkasin siis mõtlema, mis oleks minu kõige patriootlikum mälestus- arvatavasti kui selle aasta vabariigi sünnipäeval vaatasin interneti vahendusel sünnipäeva kontserti ja presidendi vastuvõttu ja siis hümni kõlades oma toas üksi olles püsti tõusin :D loodetavasti ka Aet teisel pool ekraani Eestis, nagu jutt oli. Päris omamoodi oli seista üksi voodikõrval ja kuulata " Mu isamaa mu õnn ja rõõm" . niimoodi kohe siis

Aga nüüd olen valmis enekaks, KARJUMINE VÕIKS JUBA LÕPPEDA.

Kui nii võib öelda, siis aega ma enam ei taju. Siuh siuh siuh- tund möödas siuh siuh siuh kuu möödas. Vot nii see elu käib keskis kanu ja koeri.
Rääkisin neljapäeval Elleniga ja ta teatas, et ka mina olen kutsutud reedel õhtusöögile Ühe inglise vanapaari juurde Mary ja Brian- jätsin minemata kuna pererahvas mul saabus kodu manu väga hilja ja ka ise oli juba liigagi väsinud, et kellegagi veel suhelda. Tagantjärgi kuulsin , et Mary üritas mind oma pojaga paari panna, kes Elleni jutu järgi oleat segu Brad Pittist ja David Beckhamist. Deeem ja ta lahkub homme, ma ei näinudki oma tulevast abikaasat( Mary ja Briani arvates)
Aga laupäeal sain juba ennem kahte Argentonni , kust mind siis peale korjati, pärastlõunal päevitasime ja õhtul pugisime Elleni sünnipäeva kooki. Öösel hüppas Thom mulle äkitselt voodisse ja hakkas eriti hädise häälgea karjuma: " Hallloo, Halloooo"- et siis segadusi ei tekiks Thomas on kass :)
Järgmisel päeva sõnaks võiks olla TOLMUKOLL- aitasin Bretti, andsin pahtlile liivapaberi maitset ja seejärel pintseldasin seina. Õhtul kui me pubis istusime , küsis Ellen äkki, et kas ma värvisin prillidega, vastasin loomulikult jaatavalt, tuli välja et mu prilliklaasidel olid suured värvipritsmed, seda kõrvale jättes olin õhtuks üsna švipsine.
Tuleb välja et mingi hävitaja lendab ka öösiti üle meie nagu praegu kuulda on.

Jätkates eelmise nädala teemaga ehk siis MUNK- munk oli Dallasest , meeletult pikk Harry Potteri prillidega 37 aastane "VEND". Tark samas ka humoorikas, palvetamist pidin nii öelda teesklema vaid korra, nii et väärt kogemus.
Laupäeval Breti sünnipäevale ma lahkusin ja järgmisel hommikul peavaluga ärkasin. Ma nagu ei saanud arugi , et seda veinikest nii palju läks, et isegi väikseid üllatusi õhtusse tõi. :)
Terve pühapäeva panin piltmõistatust kokku ehk siis puzzlet, keha ei suutnud muud teha.

Ja TÄNA läksin mune korjama kanadelt ja oi, ühel kanal oli pool pead läinud ja taarus veel ringi, PANIN JOOKSU. Veidi hiljem vaatama minnes, et kas ta on veel elus, olid teised kanad juba oma võtnud , nokkisid siit ja sealt, kes paremaid palukesi- parimat fileed saab. Päris jõhker vaatepilt.

Mul on enamikel sokkidel kas kannad väljas või varbad väljas, oleks vist aeg uusi muretseda. Ja emme saadab mulle Dagö uue plaadi siia kui ta ilmub, et ma ikka teistest maha ei jääks- niii nii tore.

Ma kontrollisin täna Guillaumet , et kas ta eesti keeles ropendada ka oskab, ütlesin Tü*a ja ta ÜTLESKI järgi, seejärel seletasin, et ta seda enam ei ütleks :D vaevalt et ta mind kuulas.

Ja loomulikult ootab ees nädal täis üllatusi. Täna saabus iirlastest perekond (kahe lapsega) , üks mudilastest peatub minu kõrval toas, ema laulis unelauluks HALLELuujat, ei tea kas ma oleks pidanud ka siis selle peale uinuma. Lahkub perekond mis iganes neljapäeval ja kohe nende sabas ON......................... Looomulikult püha"VEND" -eesti keeli MUNK - kõige kleidiga ja puha. Tema viibib siis meie casas kuni laupäevani ja loomulikult saabub laupäeval veel kaks last , Harry Potter oma õega- õnneks selleks ajaks loodetavasti lahkun Bretti sünnipäeva õhtusöögile.
By lady

Näide meie kandi mustlastest- kass jooksmas auto armatuurlaual sõidu ajal, omanikud õnnelikult jutustades. Näide 2: Meenutsi Märjamaa siksi aegadest, kus siis oldi üheksakesi siksis, siinsed mustlased proovivad seda rekordit ületada üritades mahutada esiistmetele nii palju inimesi kui võimalik, mis on kindlasti üle viie. Ja "rändavad" lapsed ei pea koolitükke tegema.

Ma ei taha küll väga eputada ega kekutada, aga just tunnike tagasi panin oma aknale metssea faking küüne nii öelda mädanema :) välja poole ikka aknale.
Võib tekkida selline ootamatu küsimus, et miks? Väga lihtne et kõik kaki sealt seest ära mädaneks, et siis ma saaks endale kauni metssea küüne. Pole mõtet isegi küsida, miks mul seda vaja on või miks ma seda tahan- kui ma isegi teaks, tuli selline mõte.

Edaspidi hoian oma suu kinni küla elu põnevuse kohta. Kuu aja jooksul kaks enesetappu. Esimene prõva poos ennast sõidutee äärde kauni suure suure puu otsa ja viimane lahkunu lasi endil ajud välja oma KÖÖGIS- ja kes muu vanataadi ikka leidis kui vana hea 12 aastane lapselaps. Tappa ennast köögis nii et kõik kohad verd täis, kas taadike oma perekonnale ei mõelnud, et teised inimesed ei saa seal ennem süüa. Ajulõhkar elas enamvähem meie vastas majas- nummi.