See olen ju ikkagi mina

Ärkan, joon hommiku kohvi ja küsin Hettylt, kas ta saaks mind kella 2 ajal Argentonni visata, tema aga ütleb, et ei tea, et ta hakkab kohe Tmi Chatearouxi viima rongi peale, minu jaoks ju supper, sest sinna ma ju tahtsingi minna. NIII siiis......

Ma läksin maha põhi ostukeskuste juures, Hetty ütles, et ma saan pärast bussiga kesklinna sõita, olin rahul. Esimene pood hakkan maksma, kaart ei tööta ja oi imet unustasin sularaha kaasa võtta :) kraapisin oma viimased kopikad kokku ja maksin arve. Hiljem aga hakkasin mõtlema, et see bussipilt ju maksab ka kindlasti midagi ja mul oli taskus mingi 10 euro senti . Hoolimata sellest läksin Culturasse ja teistesse ostumajadesse ja kõigis teistes õnneks kaart töötas. Kui ma oma isu poodidest täis olin saanud, hakkasin siis vaikselt kõndima Chatearouxi keskuse poole, kuhu ei olnud vähe maad, kell oli veidi enne ühte. Igaks petteks vaatasin, mis kell buss siis ka läheb ja oi järgmine buss läks alles veerand3 ja see buss oli ka veel tasuta- milline vedamine. Mis kasu on mul tasuta bussist, mis läheb alles miljoni aasta pärast. Jalutasin ja jalutasin, olin ainuke jalakäija. Jõudsin ühe suure träni poeni ja mõtlesin, et hüppan sisse. Mind teades loomulikult ei viitsinud ma ringiga minna , lippasin siis üle muru ja tegin akrobaatikat üle kraavi( kuhu ma peaaegu sisse kukkusin) ja kui ma ukseni jõudsin ootas mind ees tore üllatus, pood oli ju lõunavaheajal. Kõik minu akrobaatilised liigutused ilma asjata. Asusin aga edasi sammuma kuni jõudsin kohani, kus kõik ideed said otsa. Jalakäijatetee sai otsa ja ees oli väike silla alt läbi sõit autodele, kus ei paistnud kusagil ruumi olevat minule kui ainukesele lollile jalakäijale. Seisin ja uurisin ümbrust, ega ma silla pealt ei saa minna, aga ei, ääred olid ümbritsetud aedadega. Seisin ja naersin, sest bussini oli veel tund aega. Otsisin kõrvalt põike kohta, aga ees ootas mind NÖ "Igav liiv ja tühi väli"ehk siis Põld ja ei midagi muud. Kõmpisin tagasi tee äärde ja jäin mõtlema oma armetu olukorra üle. 100 meetrit väljapääsuni ei tohiks olla ju võimatu, sel hetkel oli see aga halenaljakalt pikk maa. Kuni lõpuks väikse tänava otsas, kus ma seisin ja naersin oma haleda olukorra üle, peatus üks härra( autoga) et sooritada paremat pööret( just sinna kuhu mina tahtsin minna). Andsin talle kätega märku, et äkki ta saaks mind aidata, ta avas akna ja rääkisin oma murest, härra oli väga lahke ja viis mind teisele poole "MÄGE" ja isegi kaugemale. Ma ei kujutanud ette, et see tee nii pikk oli rongijaama lähedusse. Kui ma autost väljusin oli mul veel tükk maad käija, aga see läks kiirelt, sest enamuse teest ma lihtsalt naersin enda üle.

Käisin veel ühes suures poes ja tegin seda mida ma kõige paremini siin oskan- marki maha teha prantsuse nooruse ees( üritasin avada ust , mida oli võimatu avada ja seda mitu korda, samal ajal kui prantsuse noorsugu teisel pool klaasuksi lolli jälgis.

Ostsin pileti kella 4 rongile, olin ju üleliia palju kõmpinud. Perroonil oodates tuhises must mööda rong, mis tekitas tunde, et lendan kohe oma mugavalt puupingikeselt minema. Mina jäin õnneks ikkagi istuma, aga mu juuksed otsustasid teist teed minna.

Argentonni tuli õnneks Hetty järgi kuna saatsin talle sõnumi, et mul pole raha et taksot võtta. Autos rääkisin talle oma naljakast juhtumist ja tema arvab , et ma oleksin tohtinud sealt silla alt läbi kõndida, aga noo ma ei tea, ma surma ka ikka päris ei tahtnud saada. Või äkki ta seda lootiski!!!!!!!!

Kes teab, mingu ise kui tahab- kakapea.