Ärkan vara, olen unine, toon puid, jube külm. Olen unine, minu õnneks ka ju lastel vaba päev. Olen unine Timmy ajab oma räige vigumisega närvi. Savist kõrvitsad ja Pipi Pikksukk. Hetty väljas, Guillaume hakkas just babyphone vahendusel läbi une nutma.Tahaks magada.

Eilse kohta veel nii palju, et kui ma Argentonis olin suundumas rongijaama, siis kogemata keerasin valest tänavast sisse, mis oli minu "õnneks" väga väga mäest üles, keerasin siis mäe tipus uuesti tagasi ja lõpuks maabusin ka rongijaama.
Ja üleeile nägin suht maja lähedal tee peal surnud küülikut.

JA LÕPUKS OMETI olen ma ka liige Hospitality Clubis, kaks kuud ootamist tasus lõpuks ära!!!! :DD

Uus nädal, uue vaba päevaga!!

Millele eelnes öö täis Eestimaiseid unenägusid. Kuid nagu olin juba plaaninud, veetsin enamuse päevast ostokseil Chatearoux`s. Hommikul rongiaegu vaadates mõistsin, et Hettyl ei ole kuidagi moodi aega mind Argentoni viia, seega ees oli kosutav väntamine idüllilise rattaga. Vaatepilt võis küll veidi koomiline olla, mina sisse mässitud oma jopesse ja salli, vändates elu eest mägedest üles ja alla. Õnneks ei olnud erilist liiklust. Rongi sõit möödus kiirelt, sest ega 10 minutine ots just väga palju pole.

Chatearoux nagu ikka, oma imelike kooliõpilastega, kes justkui oleks linna vallutanud ent eirasin neid ja ajasin oma asja. Päeva eesmärk oli ikkagi ju kingitused kodustele ja mulle. Minu käest tuldi isegi küsima, ega ma ei oska soovitada mõnda head kohvikut( küsijateks prantsuse vanapaar), vastasin Excusez-moi je n`habite ici! ja nii oligi. Ühest poest teise ma siis kalpsasin tunnikese kaks, kolm, kuni maandusin ühel pargipingil, et veidi lugeda ja jalgu puhata. Olin saanud rahulikult istuda umbes 10 minutit kuni minu juures peatus üks seitsmekümmnendates vanamees. Küsis kuidas mul läheb ja kas ta võib istuda, vastasin viisakalt, et võib küll ent kuulasin muusikat edasi ju lugesin. Mõne minuti pärast märkasin, et härra lihtsalt istub ja uurib, kuidas ma loen ja üldse ennast liigutan. Hakkas veidi kõhe, mõtlesin, et varas ta ikka ei saa olla , nii vana ja viisakas tundus ju, ja pealegi ei oleks mul tema kätte saamisega arvatavasti probleeme olnud kui ta ka oleks olnud pikanäpu mees, kuna terve aja istudes ta hingeldas metsikult. Kui ta mind 5 minutit jälginud oli, võtsin kõrvaklapid peast ja küsisn , kas kõik on korras, ta vastas jaatavalt. Jätkasin lugemist ilma kõrvaklappideta juhuks kui ta midagi ütelda tahab. Järgmised 5 minutit möödusid jälle vaikides ja tema mind jälgides ja järjest lähemale nihkudes. Kuni lõpuks tegi juttu, et millest mu raamat siis ka räägib, loomulikult ei osanud ma vastata, ja seejärel ladus ta miljon küsimust mulle ette, et kust ma pärit olen ja kus elan ja kuidas ma koju saan. ütlesin et ootan parajasti oma rongi. Taas viie minutiline vaikimine. Kuni hetkeni kui ta mu selga patsutas ja küsis, kas mul on ikka kõik korras, mõtlesn, et okei et härra on viisakas ja küsib et ega mul külm ei ole. Vastasin et kõik on hästi, kuid sellele järgnes uus patsutus ja lähemale nihkumine. Asi muutus juba veidraks ja kohemaid pakkisin oma asjad ja ütlesin, et lähen rongipiletit ostma. Põgenesin seega.
Ja koju väntamine. Külm oli.

1 kraad sooja

Milline imeline VABA hommik!
Mõte mitte ärkamisest ja päevast ilma kohustusteta trumpab kõik eelneva.

Kell 9 kui esimest korda silmad lahti tegin mõtlesin, et Faak kui hea, aga kohe kui oma toa uksest välja sain astuda palus Hetty, et ma läheks üles tüdrukute manu, neil olevat osad riided kadunud pesust. NO MIDA!!! Ma ei kanna ju nende riideid. neiud Mulcahyd jätsid sellise mulje, nagu mina oleksin nende riided kuhugi ära peitnud, mida veel. Mitte just tore hommiku tervitus.
Köögis oli Hettyl pisukeseks probleemiks, et ma ei ole ahju viimasest korrast puhastanud, kuigi mu küpsised ei teinud mingit prügi sinna, hoopis tema tortillad sittusid selle puru täis!! Okei unustasin plaadi üks kord peste, aga no juhtub palju ma ikka jõuan, niigi koristan liialt palju nende kõigi järelt, kuigi ei peaks. Kui lõpuks tüdrukud alla jõudsid, siis nad pidid tunnistama, et olid ise oma riided kuhugi laokile jätnud ja vabandasid mu ees, aga ikkagi hommik oli juba määritud. Sõime, kui Hetty sai telefonikõne Sophielt, kes ütles , et nad juba ootavad neid. Ruttu riidesse ja minek, taas jäin mina hommiku lauda koristama, aga pole midagi parem koristan kui elan kakamajas. Lõpuks sain ka mina oma sammud Champinioni poole seada sidruneid ostma. Jalutasin karges hommiku Thenay`s ja kuulasin Vaikot mõnusalt taustaks. Oli lõpuks minu üksi olemise aeg kuni selleni, et üks punane auto mu kõrval peatus. Loomulikult Sophie ja Hetty , kes läksid ka poe poole, nii et hüppasin sisse. Lootsin poes üksi ringi tuiata, aga ikka kuidagi sattusin nendega kokku ja loomulikult kassiir, kelle juures ma olin teadis, Hettyt ja pidi taga juttu rääkima. Hetty nagu sai põhjuse , et uurida mida ma ka ostan siis. Aga siis lõpuks vabadus, mida ma hommik otsa olin üritanud leida. Üksi koju jalutamine. Väike põik sillale ja selle alla ning mõnus vaikus.